Kui kevadel käis hindaja talu vaatamas, siis polnud tema hinnangul praegune süsteem välistrasside sobiv lahendus – oli üks peenike veetoru, mis töötas vibropumbaga ning solk läks kraavi. Tänapäeval peab ikka 32mm-sed veetorud tulema hoonesse ja 110mm-sed minema välja. Mõeldud, projekteeritud ning tehtud, üle kivide ja kändude.

Projekteerimise käigus oli kinnistul ainult üks võimalik koht septiku paigalduseks ning imbväljaku rajamiseks. Ahja jõgi kuulub lõheliste vesikonda ning kaldakaitsevöönd asub 200 m kaugusel. Pärast ehitusteatise väljastamist sai koheselt mehed objektile kutsutud.

Maakivist vundamendist läbiviigu tegemiseks on ainus lahendus olemasolevate kivide eemaldamine. Saab ka puurida, kuid meetrisest kivilaost puurimine võtab terve päeva ning röögatu summa raha. Suure tõenäosusega nihkuksid ka kivid ning lihtsam on kohe auk sisse raiuda. Trasside kaitseks tuleb paigaldada hülsse (kestasid), mis annaks mänguruumi võimalikuks vundamendi liikumiseks ning ava täis betoneerida. Varasemastki on näha koht, kust kanalisatsioonitoru viidi välja ja vundament on sealt lagunenud ning kokku kukkunud.

Teise päeva hommikul arutasime, kas talli suunduvast veetrassist võtta majale toide ning paigaldada maakraan. Pigem olime seda meelt, et rajaks eraldi, kuid pool tundi hiljem muutus mõtlemine, sest kopp tõmbas olemasoleva trassi läbi.  See oli paar meetrit nihkes eeldatud asukohaga. Tõtt-öelda see oli isegi hea, sest pooliku lahendusena(, hüdrofoor jäi talli,) sai sedasi järgmisel päeval voolava vee majja.

Maakraani paigaldus

Pinnas on meil savine ning kohe, kui kopp tõmbas maasse kraavi, oli vesi taga. Kaevik ei saanud kaua lahti olla ja varises kiiresti hoolimata sellest, et veetrass sai sügavusele 1,34 m. Võib mõelda, kas see pole liiga madal, kuna tavaliselt peetakse külmumissügavuseks 1,8 m. Ehituskonstruktori käsiraamatu ning piirkondliku külmumisügavuse järgi tuleb savipinnase piirkondlik külmumissügavus läbi korrutada vastava koefitsendiga 0,7. Seega 1,3 m sügavusele paigaldatud veetrass on igati sobiv. Kanalisatsioon sai kõrgemale, kui madalamatele kohtadele lisasime soojustust.

Septiku paigaldamise päeval läks sulale ja esimest korda sai tunda maaelu tõelisi võlusid. Teed olid nii pehmed, et auto ei jõudnud edasi liikudagi. Väikse kopaga ei olnud midagi teha ning kohale toodi 16 t ekskavaator, mis kahlas augu sisse mõne minutiga. Enne kui septikut sai paigaldama hakata, oli vesi juba põhjas.

Liigniiske pinnas ei teinud kanalisatsiooni rajamist kuidagi odavamaks. Kõik kaevude pikendused tuli silikooniga tihedalt sulgeda ning ülepumplaga sai rajatud survestatud imbväljak. Killustiku toomisega tahtis laadur ära uppuda ning suur kopp pidi killu sihtkohta tõstma.

Septik ja pumpla paigas, vesi lainetab pisemaski kraavis

Imbväljaku rajamisel jätkus sula ja kohati tekkis küsimus, kas ehitame basseini või imbväljakut. Imbväljak on maa peal ning killustik oli olemasoleva pinnasega samas kõrguses. Nüüd on kinnistu nurgas näha paar kaevuluuki, tuulutustoru ja üks hunnik.

Imbväljaku rajamine “basseini”

Pärast torude paigaldust on kogu hoov ootuspäraselt üks suur mudamülgas. Kuni kevadeni on kummikud meie parimad jalavarjud, mis sulailmaga mõeldavad. Kaevamise käigus sai rikutud niigi vähene loomulik veeliikumine ja uued loigud tekkisid kiirelt. Pühapäeva hommikul tuli tahmine üks loik eemaldada, siis alandada tiigi veetaset.  Lõpuks sai üle käidud kogu krundi kraavidesüsteem. Nagu päris meie oma tõde, meie oma õigus, ainult Pearu on puudu. Tuppa tulles kõlas “Tõe ja õiguse” I osa avapeatükk, kus kirjeldati Andrese ja Krõõda saabumist soisele Vargamäele. Kuidagi äratundmis(rõõm?) tekkis  – meie oma Saarva/Vargamäe :).

Piirikraavi kaevamine