Vennad Jaan ja Fritz rajasid enamik hoonetest, millest osad on hävinenud. Kogu kinnistu suurim vaenlane on liigniiskus – talu asub jõelammi serval savikal pinnal. Huumuskihi paksus on mõni meeter, selle all paks savikiht. Taluhoovi on täidetud paksu pajuvitste kihiga (tuli ilmsiks 2008. aastal, kui rajati veetrass talli). Sadeveed on hoonete ümbrust pinnast uhtnud ning pidevalt niisked alad soodustavad vajumisi. Hävinenud on savist tall-kuur (elektrikilbi suures) ja ait-keldri otast küün, mille vundamendiposte on näha veel muru sees. Vana veiselauda ja viljakuivati juures ei ole enam ka u-kujulise planeeringuga sepikoda, mille otsas olid laut ning küünid.

Ajavahemikus 2008-2010 ehitati tall, kombainikuur, korrastati sissesõiduteed, kinnistuni toodi uus tugevvoolu kaabliliin ja rajati kuivenduskraavid koos teetruupidega. Viljakuivati-aida ümbrus kaevati lahti, korrastati müüri ning lisati tugevdused. Veel 90ndate alguses oli seal kuivatatud küla vilja. Samas ajavahemikus korrastati ka sauna, mis on toodud jõele lähemale juba varem.

Tapeedi eemaldamisel tulid krohvi alt nähtavatele seinamaalingud, mille peal olid vanad elektrijuhtmed ja ajalehed aastast 1971-1973. Need annavad aimu, et enne seda olid seinad krohvituna nähtavad. Aktiivses kasutuses on kogu aeg olnud hoone kirdepoolsem külg, kus elas Linda. Kipsplaatseinad on paigaldatud vahemikus 2008-2010 ning väidetavalt peaks maja loodenurgas kahe toa vahel olema veel üks kinnine uks. Lõunapoolsemat külge kasutati rohkem suvel, kui suguvõsa oli talus. Nõukogude ajal rajatud kamin erilist sooja ei anna. Üks suurematest ruumidest oligi suviseks söögitoaks ning talvel nokitsemiseks. Elumaja seisis kütteta 2015/16 ja 2016/17 aasta talvel.