Ukselengidel on vanades palkhoonetes konsturktiivne eesmärk. Kui uks on viltu ja ei käi korralikult, siis viitab see kandekonstuktsioonide ja vajumiste probleemidele. Põhjust tasub otsida kõrvalolevatest seintest ning lengi alumistest otsadest. Seina koormus ei tohiks olla lengil. Meie majas ei jäänud ükski leng puutumata, kõikidega oli vaja tegeleda.

Ukselengid tehti vanasti sama paksust materjalist kui seinad. Selline post suudab vastu võtta suuri koormusi ja nagu näha, võib isegi kogu sein sellele teotuda. Posti sisse lõigati soon ehk vara, kuhu ulatusid palkide tapitud keeled. Sedasi töötavad lengid ka jäigastava elemendina. Lengid võisid toetuda täies pikkuses alumisele palgile või tummisemale lävepakule, mis toetus otse kivipinnale. Meie majas ei olnud seal mingit hüdroisolatsiooni ja sarnaselt alumistele palkidele olid kõik lengi alumised otsad mädad ja tuli välja vahetada.

Köögis oli alguses üks tavaline uks, mis oli plaanis nihutada välisseina poole, sest teine WC ei oleks muidu soovitud mõõte välja andnud. Mingil ajal muutusid mõtted ja ukseava sai laiemaks. Nii läksid käiku esialgu veranda jaoks varutud uksed. Paarisuksed on pärit ühest Tallinnas lammutatud majast. Ukselengi ei olnud ja sai uus tehtud. Parempoolne osa on tapitud palki ja vasakpoolne leng kinnitatud kruvidega fibosse. Teine uks, mis läheb magamistuppa, avanes enne kööki. Kuna sinna seinanurka oli plaaneeritud telekas, siis eriti ei sobinud käelisus. Kogu leng sai eest võetud ja uks avaneb nüüd lastetuppa. Alumised otsad on hingedest altpoolt proteesitud.

Ukselengidega muutsin varasemat koormusskeemi. Kui kahjustuste ja palkide vajumise pärast olid ukselengid muutunud kandvateks, siis nüüd kandus kogu koormus taas seintele. Sedasi sain proteesitud tükke vabalt vahetada ja ust loodida. Ühel uksel ulatusid kahjustused hingedest kõrgemale, aga teistel sai hinge alt ära lõigata. See üks ja ainumas uks pakkus rõõmu kolme erineva proteesi jagu ja seegi tuli mõraga pärast hinge sisse löömist. Ettepuuritud auk oli liiga väike, oleks pidanud suurema tegema. Kätte seda hinge enam ei saanud ja siin aitasid PVA-liim ning ohtralt kruve. Pärast läks puidupahtel peale ning värvimisjärgselt ei saanud enam midagi aru.

Kuidas käib ukselengi parandus? Kahjustunud osa lõikasin ära ja alguses mõtlesin, et saan hakkama, kui lengi ära ei võta. Ei saanud ja lengid tuli kõik maha võtta ning põranda peal teha vajalikud lõiked. Käsi-ketassaag oli põhiline tööriist, millega sai tapp ette valmistatud. Palkides, kus varem keeli ei olnud, sai need juurde lõigatud. Proteesitavatele tükkidele on vajalikus mõõdus vara lõigatud seinas olevate keelte järgi. Lõigatud sooned saab peitliga eemaldada. Proteesitükk tuleb alati pikem teha, sest ühendus lõike tegemisel jääb alati proteestükist väiksemaks, eriti kui seda teha korduvalt. Kui liitekoht oli hea, sai ukse järgi mõõtu välja arvutama hakatud ja võetud betooni järgi kõrgus. Lõpuks läks lengi alla SBS-riba hüdroisolatsioonina ning see muutis kõrgust ja ühendatud tükid said tihkelt omavahel kokku haamriga lüües. Ukselehe soone väljalõike saab peale kanda pika rihtlatiga. Viimaseks tegevuseks on ukse paikarihtimine silma järgi. Uks tuli ette panna ja vaadata, kuidas see kõige paremini sulgub, et vahet sisse ei jää. Mõne ukse puhul oli vaja panna lood peale ja vabalt sulguva uksega ei läinud see üldse kokku. Mõnda seina tuli kuvaldaga paika lüüa ukse järgi. Viimaseks tegevuseks on kruvidega jäigastamine. Iga palk sai kahe kuni nelja kruviga kinni lastud ning sedasi ei liikunud üksi sein ega leng.

Magamistoa uks, mis avanes esikusse tuli ümber pöörata ning nihutada välisseina poole. Vannitoa planeerimisel nihkus ukseava 150 mm välisseina poole. Selleks oli vaja lõigata uued keeled olemasolevasse palki. Uks avanes varem magamistoa poolele aga sedasi varjas see osaliselt loomuliku valgust. Kuna üks välisuks kaob tulevikus, siis keerasin ka selle ukse teist pidi, avanemisega esikusse. Lengi pinnal oli ohrtalt putuka- ja mädanikukahjustusti. Õnneks oli rahuldavas seisukorras see puitosa, kus asusid hinged ja sedasi võis pool lengi ära lõigata, liimida proteesi asemele ja kõik ühte tasapinda hööveldada. Puidupahtel tegi viimase ime.

Lävepakud olid varem umbes 50 mm paksud. Põranda valamisel ei olnud täit selgust, kuidas ja millest lävepakke teha ja sedasi oli iga alus erineva kõrgusega. Esmalt oli vaja lävepaku alused sirgeks valada isevalguva seguga. Kõrguste määramisel tuli järgida erinevate tubade põranda tasapinda ja ülekatteid. Uued läevepakud tulid tammelauast, mis sai ennem parekti maha liimimist lengi süvistatud. Abiks olid jaapani tapi saag ning peitlid. Lävepakud on betooni külge liimitud tugeva liimiga ja kuivamise ajaks tuli peale panna raskused.

Kõike seda lugedes tekib küsimus mõnel, miks nii palju nende vanade ustega üldse jännata. Vana maja ilme säilitamisel loevad detailid ja uksed on kahtlemata üks osa. Usun siiralt, et uksed on originaalid vaadates, kuidas need on seinaga seotud. Hingestus ja ustetahvli jaotus on ajastutruud. Samasuguseid uksi olen teistelgi lähikonna majadel näinud aga nn sokusarve-hingedega. Kui oleks moodsa aja uksed pannud, siis jäikuse probleem oleks ikka säilnud. Pigem oleks kaotsi läinud väga olulised ajaloolised detailid, mis on siin sedapuhku säilitatud.