Millal elekter Saarva tallu jõudis, pole teada. Möödunud sajandi 30ndatel räägiti talude elektrifitseerimisest kui majandusliku aktiivsuse kasvatamisest ja maaelu kultuuri tõstmisest. Teise maailmasõja järgselt oli praktiliselt kogu elektrivõrk hävinud. Aastal 1944 oli elekter jõudnud 11 000 tallu. Põlva rajoonis jõudis rohkematesse taludesse elekter pärast Taevaskoja küla Saesaare hüdroelekterijaama valmimist 1952. aastal. Meie talu seintel olid eemaldamata jäänud mõnes kohas veel bakeliidist (fenoolformaldehüüdvaikudest plastist) lülitid aastast 1965.

Seintel olid säilinud mõned vanad alumiiniumist juhtmed metallkõris. Seal oli kaks juhet, nüüdsel ajal on ka kolmas, maandusjuhe. Need alumiiniumjuhtmed ei olnud kasutusel, sest ilmselt pärast 2005. aastat olid paigaldatud uued vaskjuhtmed (pinnapealselt XPJ-kaabliga). Kaabeldus kattis ära valgustuse ja pistikute vajaduse. Töö kvaliteet ei olnud kiita, sest kaabli koorimine oli tehtud noaga ja ulatsulikult oli näha kaitserüü kahjustusi. Mõnes kohas oli väikse sisselõike tulemusena näha, kus rüü oli murenenud ja juhtmed haljad. Kogu juhtmestik oli omavahel ühendatud isoleerpaelaga, nagu toona kombeks oli. Maja peale oli üks peakaitse ja kogu selline lahendus ei rahuldanud tänapäevaseid vajadusi.

Elekter on valdkond, mida ei tasu ise pusida ja elektriprojekt on vajalik investeering. Projektiga arvutatakse välja koormused, koostatakse elektrigrupid ja määratakse, millised juhtmed paigaldada. Meie majapidamise peakaitsemeks tuli näiteks 32 A. Maja toitekaabel on kõrisse paigaldatud maakaabel 5 G 16 mm ehk viie soonega ja 16 mm ristlõikega alumiiniumkaabel. Valgustuse jaoks kasutatakse valdavalt 3 G 1,5 mm kaableid, mille suurim kaitse on 10 A. Tugevvoolu kaablid pistikutele, väiksematele kohtkindlatele elektritarbijatele, on 3 G 2,5 mm. Selline kaabel kannatab sõltuvalt paigaldusviisist suurusjärgus 20 A voolu, kuid igas kaablis on kaod, täiendavad takistused ja valdavalt on suurim lubatud kaitse seega 16 A. Sellises kaabliahelas saab korraga kasutada 3650 w seadet. Suuremate tarbijate jaoks, nagu elektriline praeahi, pliit ja maasoojuspump on 5 G 4 mm kaablid ja nende peakaitse on kuni 25 A.

Uue kaabelduse rajamisel kasutasime kõris kaablit, kuna neid võib paigaldada betooni ja krohvi sisse. Vältimaks tüütut kõrisse toppimist, siis natukene kallim kõris kaabel on igati mõistlik lahendus. Pistikupesade toide on võimalusel veetud põranda alt. Tavaliselt ei lõika keegi EPSi kaabli jaoks sooni, vaid need jäävadki võrgu alla. Lõikasin ise sooned, kuna teadsin, et põrandavalu ei tule kohe järele ja seda tallamist oli pärast kaabli paigaldust veel. Kogu maja peale kulus ligikaudu 300 meetrit kaablit. Veebist otsides sai hea hinnaga ühelt pakkujalt vajaliku koguse soodsamalt. Müüja tahtis kaabli õue panna, aga avastas, et soetatud kaabel sobib ainult siseruumidesse ja meile see sobis. Kaabli markeeringus näitab tähtede kombinatsioon isolatsioonimaterjali ja see määrabki paigalduskoha. Näiteks paljudele on tuttav nn valge kaabel siseruumidesse tähisega XPJ. Selline kaabel oli meil maja toiteks maa sisse paigaldatud ja ühel kevadel kadus järjest vool ära, sest tekkis faasidevaheline konflikt. Tõmbasin uue kaabli õhust ja tõrge oli eemladatud. Tänapäeval paigaldatavate valgete kaablite markeering peaks olema XPJ HF. Tähis HF on halogeenivaba ja see nõue kehtib üle 5 aasta.

Tubades on kõik juhtmed põrandate, seinte või lae sees. Põranda all on pistikupesade toited ja põrandakütteregulaatori ja kollektori vaheline kaabeldus. Põrandast 300 mm on pistikutevaheline kaabeldus paigaldatud palgi peale. Lihtsam on kõigepealt panna rooplaat paika ja sealt vahelt tõmmata mittevajalikud rookõrred välja. Lambi kaabeldus on seinte sisse peidetud ja osad kõris kaablid panin paika enne roomatti, mille tarne viibis. See ei olnud hea mõte, sest sobiva vahe tekitamine rooplaati kaabli järgi oli kordades mahukam töö. Fibo-seina sees on kaablisooned lõigatud relakaga. Lakke läks ainsana kaabel ilma kõrita, kuna ei tahtnud olemasolevat krohvi liialt lõhkuda ning sedasi jäi kaabli peale võimalikult palju krohvi.

Kaabliredel on paigaldatud vahelae ja pööninglae vahele. Redelile on paigaldatud valdavalt valgustuse ja hoone keskosa kaabeldus, kus on vahelagi. Pildil nähtav EPS on kõik ajutine, aga redelile paigaldatud kaabeldus võimaldabki tulevikus lagedega tööd teha, ilma et peaks kaableid ringi tõstma. Toide mööda redelit on veetud osadele pistikutele, valgustusele, wifile, ventilatsioonile ja maasoojuspumba tarbeks. Kõik jagamised on tehtud harutoosis ja omavaheline ühendus Wago klemmidega. Harutoosidepealne markeering tähistab gruppi, millesse ühendus kuulub.

Kõrvaltvaatajale tundub justkui jubedalt palju kaableid, aga las parem olla rohkem kui vähem. Projekteerijale sisendi andmisel mõtlesin sellele, et kui üks grupp peaks ajutiselt väljas olema, siis samas ruumis on teise grupiga ikka toide tagatud. Esialgse plaani järgi tuli 32 erinevat gruppi. Varem oli kogu maja lihtsalt üks grupp ehk üks kaitse. Lihtsam oli kogu süsteem uuesti ehitada kui olemasolevat kaabeldust säilitada. Elektrikaabli hind on kogu projekti juures kõige väiksem kulu, keskeltläbi 2 €/jm praegust letihinda vaadates.