Savikrohvi head omadused on õhuniiskuse salvestamine ja kergem paigaldus. Krohv sobib kuivadesse siseruumidesse, näiteks magamistubadesse. Savikrohvi niisutades saab materjali taastöödeldavaks muuta ja see säilib sedasi sisuliselt igavesti. Miinusesks on krohvi tugevus võrreldes lubjaga ehk praod ja kõikvõimalikud täkked on igapäevakasutuses ja ehituse ajal kergemad tekkima.

2023. a märtsis hakkas talv järele andma ning sai alustada krohvimisega. Jaanuaris tegelesime puudega ja veebruaris krohvimise ettevalmistamisega (puidutööde, uste, elektrikaabelduse ja võrgupaigaldusega). Kui lumi hakkas sulama ning õues oli temperatuur nulli lähistel, võis segumasina tööle panna. Krohvi oli varasemast varutud tonnises kotis ja ei tahtnud seda eraldi tuppa tarida. Segamine toimus tallis koti kõrval ja sula andis selleks võimaluse.

Savikrohvi tööaeg on julgelt öeldes kaks või isegi kolm korda pikem kui lubjal. Sisuliselt kaks-kolm tundi pärast seinale kandmist saab mõelda võrgupaigaldusele või hõõrutiga töötamisele. Kui õhuniiskus on suurem ja esimene kiht pole lõpuni kuivanud, siis võib hõõrutiga töötamine olla reaalne alles järgmisel päeval. Negatiivne üllatus oli ühel hommikul hallitav sein. Savikrohvi orgaanika hakkas hallitama ja see pidavat normaalne olema. Nädala pärast, kui ruum oli piisavalt kuiv, kadus ka hallitus.

Vahepeal sai krohv otsa ning enne materjalivarude täiendamist jätkus lagede tegemine. Lae tegemisel keerasin võrgu osaliselt ka seina peale, et lae ülemisse äärde pragusid ei tekiks. Keeratud äär jäi esimese krohvikihi peale. Fiboseina tõmbasin varem lubikroviga üle, sest sealt oli materjalikulu väike ja toona ei mõelnud selle niiskuse salvestamise peale. Kuna palksein oli astmega, siis esimese kihiga ei katnud seda osa. Lubikrohv on tugevam ja selle peale võib savi kanda, aga vastupidi mitte. Iga üleminek tuleb katta võrguga. Kui krohvikiht läheb liiga paksuks, siis sealgi aitab taas võrk. Ühes nurgas hakkas liiga paks krohvikiht seinas ,,voolama.” Järgmisel päeval olid näha praod ning allosas oli krohv paksem, aga parandus käis veepritsi ning hõõrutiga.

Viimase kihi pealekandmine oli suurema liibiga. Vajadusel sai lohke täidetud ja loodiga pinnatasasus üle kontrollitud. Kui sobis, ühtlustasin pinna hõõrutiga ning kastsin selle taas märjaks ja tõmbasin pika liibiga jälle kogu pikkuses üle. Sedasi jäi pind hästi sile ja vesi põhimõtteliselt voolas sileda pinna pealt. Järgmisel päeval sai sedasi kummihõõrutiga viimast kihti viimistleda. Kui mõni koht oli liiga märg, siis see pidi tahenema ning vajadusel tuli taas kogu pind märjaks teha ja ühe liigutusega üle hõõruda. Iga väiksemgi pinna ebatasasus jääb värvi all rohkem näha, kui esialgu arvata võiks.

Mõne aja möödudes tekkisid seintesse ning ukse- ja aknaservadesse praod. Kasutasin seal distansliiste, krohvi paksuse jagu ja saagisin nurgad kumeraks. Sellest ei olnud kasu ja ikka tulid praod. Osad praod üritasin enne värvimist parandada. Puhastasin prao ja hästi peene materjaliga täitsin augud ja hõõrusin laiali. Terane silm saab aru, et seal on parandus. Suure prao lõi kütteperioodi alguses soojamüüri nurka, samas teisel küljel lubjaga tehtud seinas ei ole midagi. Ukseliistude paigaldusel tuli mõni pragu veel lisaks ja mööbeldamisel seinatäke. Hea omadus on see, et seda kõike saab järgmise värvimisega parandada. Samas paneb mõtlema, et kas savi on ikka nii hea materjal või tuleks ikka ülejäänud maja lubjaga teha.