Lubi või savi – kumb on parem? Parim krohv on seinas ja viimistletud kujul. Lubikrohviga töötamise aeg on lühem ja parandusvõimalusteks jääb võimalusi napimalt. Saviga saab kauem krohvimise ajal mängida, kuid ei tasu ehmatada, kui krohv hakkab hallitama. Pragude tekkimine on paratamatu, aga neid saab vältida.

Eelmises postituses viidatud koolituse lingile lisaks tasub vaadata Meistri Facebooki lehelt krohvimisteemalist koolitussarja. Kaks aastat tagasi näitas Kermo, kuidas erinevate krohvidega töötada ja millega arvestada. Krohvimine on jõukohane tegevus kõigile, kel jagub kannatust. Kui varem pole teinud, on mõistlik alustuseks vaadata õppevideod läbi. Turvalisem lubikrohvimisest on algajale savikrohviga katsetada ja õppida. Kui jõuda viimistluskihini, siis on ajaga krohvimisoskus saanud lihvi ja juba on ettekujutus ja teadmine, kuidas materjal käitub.

Alustasime aprillis lubjaga köök-elutoas. Lubikrohvi eripäraks on kiirem kuivamine ning kui õige aeg mööda lasta, siis materjali enam üles ei sulata (veega niisutades) ja töövuuk jääb näha. Alumistes kihides ei ole see nähtaval, aga viimistlus tuleb planeerida sedasi, et teha järjest ühe seina nurgast nurgani. Krohvisin enamjaolt siis, kui väljas oli külm ja ruumis alla 20 kraadi sooja. Siis oli operatiivtööaeg umbes poolteist tundi.

Sobiv töötempo oli siin umbes meetriste lõikudega liikumine ehk nailonist armeerimisvõrgu laiuselt. Võrgu eesmärk on vähendada pragude tekkimise ohtu. Krohvi seina kanda on hea 30-40 cm laiuse liibiga, kuhu mahub kellutäis mörti. Väiksemale mahub ka kellutäis, aga siis hakkab servadest maha kukkuma. Väiksema liibiga saab nikerdada nurkasid, laeserva, pistikute ümbrusi ja muid kitsaid ning ebatasaseid kohti. Oluline on materjal tugevalt kinni suruda, kui kasutada tõmbamismeetodit. Enne järgmise lõigu alustamist sai niisutatud paigaldatud krohvi seda osa, mis jäi uue võrgu alla. Võrgu ülekatteks jääb 10 cm ja väga mugavalt sai kohe paigaldada, kui krohv oli seinas. Võrk moodustas ühtlase pinna ning isegi kui hõõruti kasutamiseks oleks tavaolukorras vara, siis võrgu peale võib kohe liikuda. Palju pole vaja siluda, selleks on järgmised kihid.

Teise kihi paigaldusega jätkasin oktoobris. Vahepeal oli ses ruumis vaja ära teha lagi ning paigaldada köögi töötasapinnatagused seinaplaadid. Teise kihi peamine eesmärk peaks olema võimalikult sirge aluspind. Vajadusel saab teha lokaalseid krohviparandusi, kui seinas esineb liigseid lohkusid. Liiga paksu kihi korral kuivab krohv ebaühtlaselt ja pragude tekkimise oht on suurem. Kui aluspind on sirgem, saab krohvi juba pikema liibiga paigaldada ja kasutada ka 60 cm hõõrutit. Teises kihis piisab kergest hõõruti tööst, et pind oleks ühtlane.

Viimane krohvikiht on kõige õhem ning ajaliselt sama töömahukas kui esimese kihi paigaldus. Siin kulus aega umbes üks tund ühe meetrise lõigu tegemiseks. Pikema liibiga võtsin tavaliselt ette pikema töölõigu maa ehk tellingu laiuse ja akna ning nurga vahelise ala. Hõõrutiga töötades tuleb ära tabada õige hetk, millal saab siluma hakata ja madalama ruumitemperatuuri korral oli see umbes tund pärast paigaldust. Viimase pinnaviimistlus on tehtud svammihõõrutiga, sest see tundus lihtsam. Veeprits ühes käes ja teises käes svamm.

N-ö tagantjärele tarkusena ei kasutaks ma hõõruti ega svammhõõruti pinda siseruumides eriti, kui on plaanis kasutada erinevaid värvitoone. Pind jääb krobelisem ning väga keeruline on tagada värvimises puhast värvimise serva. Teip ei kata kõiki krobelusi ja tulemus on justkui näritud serv. Lubi on omaduselt söövitav ja tavalised nailonkindad ei ole kaitseks piisavad. Käenahk on pärast väga hell ja võivad tekkida ka haavandid, mis on märgatavad alles tööpäeva lõpus. Krohvitavat pinda oli 61 m² ja materjali kulus 2200 kg. Ajaliselt 11-13 erinevat päeva, kus tööpäeva pikkus ulatus neljast kuni kaheteistkümne tunnini. Paar pragu tekkisid ukse- ja aknanurkadesse, aga need jäävad liistu taha ja lõpptulemusega võib rahul olla.