Aasta möödus kaevu ootuses ja tänaseks võib kõik tööd lugeda lõppenuks. Puurimine ise oli kogu protsessi juures kõige kiirem tegevus. Juuli lõpus saabus kauaoodatud puurmasin ja augusti lõpuks olid paigaldatud trassid ning veepuhastusseade.

Ühel õhtul oli hoovi peale veerenud üks kollane kompressor ja suuremart sorti roheline masin. Järgmise päeva hommikupoolikul tulid kaks meest ja panid puurmasina püsti. Puurimise alguses masin ainult kiunus, sest savikiht oli nii tihe. Vaevaliselt möödusid esimesed 24 meetrit, kuni jõuti veeni, kust ilmselt tuli vana kaevu vesi. Viie meetri jagu oli vett ja siis tuli taaskord kuiv pinnas. Sügavusel 32-45 meetrit on uue kaevu veevõtukiht.

Mõne tunniga oli auk valmis puuritud ja vett tuli korralikult. Puurimise käigus lüüakse kompressori kõrge rõhuga august vesi välja. Veevahetus oli nii võimas, et kõrgemast kihist, kus vana kaev sai vett, tekkis puudujääk. Kaev jäi kuivale ja seda ei ole me varem näinud. See on ka üpris loogiline, kui korraga võetakse sadu liitreid vett ühes tunnis. Masin tõmbas oma metallist vardad välja ja asemele pandi plastikust manteltoru. Manteltoru alumine ots on väiksem ning peenikeste piludega ning sealt imbub vesi läbi. Pilufiltri ümber valati 9 meetri ulatuses 300 kg kruusa. Selle peale läks betoonist tsemendikulp, mis peaks kaitsema erinevate veekihtide segunemise ning pinnasevee sissetungimise eest.

Maapinnast meetri kõrgusele jäetakse meetri jagu manteltoru. Sedasi on tagatud, et kaev ei hakka üle ajama. Õhtul kella seitsmeks olid mehed oma masinad kokku pakkinud ja kaevust voolas vesi. Alati ei lähe nii kiiresti, kuid kaevupuurijate tempo suvel ongi olnud üks kaev päevas. Mõni päev on pikem, teine lühem, kuid tööpuuduse üle keegi ei kurtnud. Paari nädala pärast tulid järgmised mehed veetorusid ja seadmeid paigaldama.