Soemüüri mõte tõukus soovist vanale majale sobivas stiilis lahendus anda. Sisu on moodsam ja pigem rohkem soojust salvestav. Lisaülesanne on ventilatsioonikanali toomine soemüüri alumisse ossa.

Soemüüriga küttekehad hakkasid taludes laialdaselt levima 19. sajandi teises pooles koos kortsnate ja uuema arhitektruuri levikuga. Vanades taludes võib näha igasuguse kuju ning suuruesega ahjusid, pliite ja soemüüre. Nende mõõtmed on pigem suured ja suitsukäigud väga pikad. Tänapäeval ülipikkasid suitsukäike ei ehitata, et vältida suitsugaaside liigset jahtumist.

Toaahju ehitamisel loetakse ahju maksimaalseks võimsuseks 650 W/m²  ehk õigesti ehitatud ahju 1 m²  (22 ahjupotti) kütab ära 6,5 m² põrandapinda. Pliidil on vastav võimsus väiksem. Meil valmis lõpuks pigem pliit-ahi. Lõõri sisekülge lisasime 2 cm šamottplaadi. (Šamott on paakumiseni põletatud tulekindel savi.) Kivimassi kogukaal on suurusjärgus 1800 kg. See on võrdne väiksema ahjuga ja kütaks ära vanema kirjanduse järgi 15-20 m² . Üks soemüüri osa jääb magamituppa. Sealne põranda pindala on 14 m² . Lõpuks peaks kogu maja olema soojustatud ja teoreetiliselt saab pliidiga kütta selle lähedal olevad ruumid.

Vundamendi valasin paar aastat tagasi koos välisseina vundamendiga. Võinuks teha natukene laiema. Pliit ja soemüür mahtusid hästi ära, hiljem lisandunud soklisoov enam vundamendi peale ei mahtunud. Seepärast alustasime lapiti fiboplokkidega ning sealt edasi jätkasime ahjupottidega. Sokli detailid paigaldasime plaatimisseguga kõige lõpus juba betoonpõrandale. Pliidi taha jäävas osas leidsid kasutust vanad lihtpotid. Uued ahjupotid sai soetatud Ahjupoti tööstusest Pärnumaalt. Nende potid on ilusti mõõdus erinevalt vanematest pottidest, mida tuli lõikuda ja sobitada.

Pottidest küttekeha ladumisel on töötempo maksimaalselt üks rida päevas. Mõõdus ahjupottide paigaldus on sellest kõige kiirem osa. Nurgapottide fikseerimisel laotakse looditud pinna juurde õiges moodus potid ja kinnitatakse pitskruviga. Kui paari tunniga oli üks rida kive paigas, siis töömahukam oli rumbakivide paigaldus (rump on süvend ahjupoti tagakülje keskel), saviga mätsimine, kinnitusklamrite paigaldus ja kõige viimasena šamottplaadid. Üldjoontes olid uued kivid parajalt mõõdus. Sekka eksis käputäis väikses erinevas mõõdus tooteid, kus varieeruvus õnneks jäi millimeetritesse.

Tahkel küttel töötavate seadmete dimensioneerimist ning ehitamist reguleerivad EVS-EN 15544 ja 15250. Standardi kohaselt on esimene tõusev suitsulõõr kõige suurem ja iga järgnev järjest väiksem. Kuna viimases lõõris on siiber mõõduga 160*160 mm, siis sealt hakkas arvutamine pihta 10 mm sammuga. Esimese lõõri mõõduks sai 200 mm. Saviukumaja ahjuseguga mätsiti omavahel kokku kõik kividetalid. Kui soemüüri sisekülge lisati 20 mm plaat, siis kõige alumine siseplaat on 40 mm plaat. Selle peale laoti püsti lõõride vahele šamotttellistest lõõriseinad.

Slepe n-ö kasti valmistamiseks sobis kaltsiumsilikaatplaat paksusega 30 mm. Kaltsiumsilikaatplaat on tuletundlikkuse A1 klassis ehitusmaterjal, mille süttimistemperatuur on 1200°. Kastis on peidus 180 mm suitsutoru, mille fikseerimiseks kasutas pottsepp spetsiaalset kuumuskindlat kiudmatti. Kiudmatti kasutatakse erinevate materjalide liitekohtades soojuspaisumise kompenseerimiseks. Olemuselt on see justkui vahutaoline mass, mida on kerge mätsida. Slepe on plaanis võrguga katta ja viimistleda krohviga.

Terane silm märkab ehk vahet glasuuritud ja glasuurimata poti vahel. Alumises kahes reas leidsid kasutust vanad ahjupotid, millest on ehitatud enamik vanemaid ahje. Kuna nende mõõdutolerants ei ole kiita, siis neist ei kiputa enam ahju laduma. Kulutatud aeg ja lõpptulemus ei ole seda väärt. Soemüüri ja fiboseina vahel on soojusisolatsiooniks kasutatud tuletundlikkuse A1 klassi kivivilla.

Pottsepp meenutas, et nii suurt soemüüri pole ta vist pliidile ladunudki. Tavaliselt piirdudakse kolme või nelja lõõriga ehk viie-kuue potireaga. Selline müüritis oleks jäänud väga pisikene. Suuruse pani paika pliidiraua valik.