Tähelepanu, ehitusfanatid, tegemist on loomateemalise postitusega.  Huvi puudumise korral jäta vahele või võta lemmikloom.

Emasel küülikul Teresal on ka nüüd igakevadine pesaehitamine käsil. Tundub, et pisiküülikuteks meie paar ei sobi. Sellest pole midagi, sest viltimise ja ketramisega siin hooga ei tegelegi liiga usinasti ja tundub, et loomi ongi parasjagu. 

Jänksid said euroalustest õuepuuri. Sinna lubab end meelsamini tõsta meie jänkupiss Fazer. Suurem jänkumajakegi tuli veidi kindlamaks muuta. Nimelt Fatsu-poiss oli ühel hommikul iseseisvalt õue hopsanud. Seepärast tuli ühel hommikul õuest tuppa telefonikõne, et kutsuda koer kohe sisse. 

Oot-oot, koer? Jah. Veebruaris liitus Kodusadama tiimiga Bongo. Põlva rühmatrennis ristiti pruun koer sujuvalt hoopis Latteks. Bongo isa on labrador ja ema mastifi moodi. Kirjandussõbrana otsisin, et koera nimel peaks ikka juba trükitud tekstides oma lugu olema ja esmalt mõtlesin vana hea Pootsmani peale. Aga et bernhardiiniga küll tegemist pole, mõtlesin edasi. Väiksena oli üks tore Berni karjakoerast tuttav Bobby, keda kutsusti Bobbinuuks. Sealt jõudsin Bongoni. Tugeva P-ga Pongo on ka eri lugudes, nt Simpsonites ja dalmaatsiakoerade filmis. 

Bongo ööbib ja puhkab lõunati kabinetis, sööb kassiga koos esikus ja koduõues liigub vabalt. Õue saime ühe kuudi, kuhu paar korda vihmaga on käpad viinud, aga eks ta rohkem liigub seal lähistel, kus inimesed. 

Igal päeval käime vähemalt ühel pikemal tiirul oma külas või sõidame kaugemale, nt orienteeruma. Autosse minekuks oli esialgu vaja lausa tõsta, aga nüüd on see asi käpas ja tahtmine sõitu minna enamasti olemas. Lühemateks varahommikusteks ja hilisõhtusteks tiirudeks sobib hästi meie heinamaale niidetud 600 m pikkune “matkarada”.

Rattarihmaga harjutamine sujus ilusti. Bongol on selleks puhuks traksid. Sõitudega soovitas aga loomaarst, kui kastreerimisopil olime, 10. elukuuni oodata. Nii saavad liigesed rahulikult liigse koormuseta kujuneda.

Täitsa põnev oli ka süstasõit koos oma “tüürimehega”. Enne polnud koer ise ujumas käinud. Kui aga kaldal tagasi olime, tegi paar kiiret jooksutiiru ja proovis selle ujumise triki ka ära. Ei teagi kui kasulik see lõppude lõpuks on, sest ühel naabrikoeral on näiteks lausa nii hea ujumisoskus, et ujub üle Ahja jõe ja siis on peremees hädas, et peab kilomeetrite kaugusele järele sõitma.

Kass Sootskasse suhtub Bongo umbes nagu teise koera ehk et ei teki sellist jahilolemise nägu, nagu jänkside juures veel kipub olema. Kui on tahtmist kassiga mängida, ajab taga. Samas kardab piisavalt kaitsvaid küünelööke. Eks kass provotseerib ise tihtilugu mängima. Tundub, et nad on oma jõutasakaalu paika saanud ja vajadusel leiavad peidukohti. Küülikute juures proovime rahulikult pärast jalutuskäiku puhata, et harjuks neid võtma pereliikmetena. Õnneks on meil mõned vahvad koersõbrad, kellega koos liikuda on mõnus.

Koertekoolis sai Bongo enne eriolukorda korra käia. Nüüd on juba veel kahes rühmatrennis õppinud. Oleme uute ühiste seikluste ootel. Lapsega kodus olemise ajal, kui laps mitmed tunnid päevast maha magab, on tore loomade seltskonnas olla. Kindlasti hiljem ka!

Alustasin sildi loomist, mis annab võõrale märku, et õuel on koer (ja muud loomad). Valla kodulehelt lugesin, et nii peaks olema õuekoera puhul. Puidupõleti aga ei jaksanud pika naljatekstiga töötada. (Kui sul on töökorras puidupõleti, mida julged laenata, anna märku 😉 )