Kas kasutatud asja soetamine on rahaline võit või puhas häving? Kodusadama talugi on ka kasutatud hoonete kompleks. Mõeldes kahele eelnevale postitusele, siis oleks justkui petta saanud. Majast ei jutusta, vaid mõnest ebaõnnesunud kasutatud asja soetamisest.

Mõnele lugejale võib tunduda, et see vana majaga jändamine on puhas rahaline häving. Kui kõik tööd rahas ümber arvutada, siis kindlasti on uue tegemine odavam, aga… ..see pole see. Vanal hoonel on oma lugu ja hing, mida rahas mõõta ei saa. Eelnevalt kirjeldatud kahjustused on puithoonetel tüüpsed ja oli meile ka enne ostu teada. Kahju on ainult sellest, et tehingu sõlmimisega läks lõpuks nii kiireks ja kauplemisega ei jõudnud veel tegeleda. Kui lugejagi plaanib majaostu, aitaks hea meelega veenvate argumentide kogumiseks parima tehingu sõlmimisel.

Kevadel väljendasin siirast rõõmu uue n-ö  mänguasja üle, millega majapalke lõigata. Ostsin siis lehekuulutuse peale võimsa kasutatud mootorsae, millele sain kinnitada Logosoli saeraami. Rõõm oli siiras sae üle, mis soetasin 400 € eest, sest sama võimas saag uuena oleks olnud 600 € kallim. Kohe pärast ostu tegin saele survetesti ja vahetati mõned detailid, väärtuses sadakond eurot. Anti lootust, et soetatud isend on tubli ja tihe ning kestab veel. Kuigi detailid, mis asendati, mõjusid seal kuidagi ebaloomulikult ja tundusid kahtlased.

Saag sai soetaud varakevadel ning käivitamisega ei olnud probleeme ja sai tööd teha. Jamaks läks siis, kui õues oli soe ning sae käimasaamisest sai tõsine probleem. Kui sai käima, siis nii kui pööred olid kadunud, suri välja. Võimsamatel saagidel on olemas seadistusnupp suviseks ja talviseks töörežiimiks. Kahtlustasin, et selle puudumine on probleemide allikas.

Mõni nädal tagasi, murutraktorile mõningaid detaile soetama minnes, jäi silma kaupluse reklaam tuua saag hooldusesse. Tarisin oma n-ö töölooma kohale lootuses saada soojailma probleemist jagu. Probleemid ainult süvenesid.

Tehnik võttis sae lahti ning tuvastas, et varasemalt on kolb saanud kuuma ning selle remont läheb maksma u 200 eurot. Tekkis küsimus, kui see lasta parandada, kas siis on midagi veel, mis võib mõjutada sae tööd, lubati kontrollida väntvõlli. Ei jõudnud isegi lõunat lõpuni süüa, kui tuli kõne tõdemusega, et ka väntvõllil on kerge lõtk ja kogu remondi maksumus on suurusjärgus 500 eurot. Sel hetkel tundsin, kuidas oli esimest korda saanud korralikult vastu pükse kasutatud asjade soetamisel.

Vantsisin kurvalt poodi tagasi tõdemusega, et selle sae ost oli puhas raha raiskamine. Kas keegi üldse seda väsinud saagi tahab? Tubli müüja asus kohe uut saagi pakkuma ning oli nõus hinnast alla tegema, kui võtavad minu vana sae endale “doonoriks”. Võtsin info teadmiseks koos pakkumistega ja lubasin paari nädala jooksul otsutada. Vahepeal sai ennast kirutud ja asjad selgemaks mõelda ning jõutud tõdemusele, et tuleb uus saag osta. Vana sae võttis pood varuosadeks ning vähem kui viiesaja euro eest sai uue, mis rahuldab siinses talus nokitsemise vajadusi. Oleks kohe uue sae ostnud, poleks raisatud 500 eurot. Kaotatud summa on puhas n-ö kooliraha ja riskihind.

Enda lohutuseks tuleb siinkohal mõelda kui palju kasutatud asju on tegelikult soetatud ning sellega raha kokku hoitud. Mullivanni saime näiteks saja euroga ja uue hind oleks tuhande kandis. Ja neid võrdlusi on teisigi ning loo moraal on pigem see, et tõenäosusteooria ülesanne on ainult see, kuna ja mis summas kõrbed või teinekord võidad.

Kokkuvõttes ei tasu nuriseda – kõik ei peagi olema uus. Järeleandmisi ei ole tahtnud teha ohutuse ja turvalisusega seotud ostudelt ning elektroonika pealt. Elektroonika areneb nii kiiresti, et enne kui jõuad välja valida meelepärase kasutatud seadme, siis selle tehnoloogilised võimalused on juba vananenud. Mõni libastumine pole n-ö suures pildis halamist väärt ja seda ei tasu lugeda petukaubaks.