Eks kodu ehitatakse ikka sealsetele elanikele. Eelkõige renoveerimisele keskendunud tekstide keskele paiskame nüüd pehmema kirjutise.

Lisaks blogi kaanestaarile Nitramile on talu toimetamistele hoogu andmas kaks vahvat angoora küülikut – Teresa ja Fazer. Armastus jänkside vastu on juba eelmisel sajandil alguse saanud. Nt Lahemaal Orava talus olid 1990ndatel Tiidu, Taku ja Tuudi. Sellest ajast on ka mälestused, et vanemad pakkusid küll hundiliha, aga väga hästi eluga kursis olev laps sai söögi ajal seda jänkuliha juurde palutud. Ise aga ei ole sugugi valmis lemmikoomana rõõmustanud tegelast toiduks võtma. Et koduloomad on mingi panuse ikka andnud, nt Niti-Nitram püüab hiiri, jõudsimegi otsuseni võtta head pehmet villa kasvatavad angoora küülikud.

Teekonnal villast lõng toota oleme üsna alguses. Kaks pügamist on küll tehtud, ent esimese pügamise vill läks aiamaale. Väidetavalt n-ö beebivill lõngaks ei sobi. Veebitsi leidsime töökorras voki, mis lausa Hiiumaalt täitsa koduukse ette kohale toodi. Järgmine samm on osalemine Tartu Ülikooli Kunstide Keskuse koolitusel, kus toetatakse voki ja villaga toimetamise oskusi. Kursus annab ülevaate villa tüüpidest ja omadustest ning villa töötlemise traditsioonilistest tehnoloogiatest: villa ketramine ja korrutamine kedervarre ja vokiga. Kursus annab ka oskused voki töökorda seadmiseks.  Vill ootab riidekotis. Teresa ja Fazer kasvatavad seda jõudsalt juurde.

Nüüd aga kangelastest endist. Fazer sai oma nime Tartus, kui sealne perepoeg šokolaadikarva poegadele pani nimedeks Geiša ja Fazer. Meil oli muhe kuulda, et me jänksi nimi on Fazer, teades, et meie perre on kohe-kohe teel Karl.

Mõni nädal hiljem uude koju minekuks valmis jänkuplika aga oli nimetu. Et ta saaks hakkama tegusa Fazeri kõrval, sirvisin edukamate naiste nimekirja, kus küll võimutses Angela (Merkel), aga teisel kohal olev Theresa (May) tundus sobivam. Nüüd ongi nii, et kui Briti peaministrist hommiku-uudistes juttu, meenub kohe küülikute toitmine.

Teresa sugupuud on kirjas kolm põlve tagasi, tema esivanemate seas on nt Rain, Siiri, Ain ja Timo. Fazeri (esi)vanemate hulgas on olnud aga nt Minni, Mustu, Triin, Tiina, Paul ja Saul.

Vastu talve me uusi pesakondi ei oota ja eraldi hoidmiseks eraldasime puuriosad vaheseina abil. Ka õue peal uudistavad Teresa ja Fazer kordamööda, sest koosolemise soov võiks ruttu jänkulasteni viia. Puurist väljas saame jälgida, milliseid taimi vabal valikul närima hakatakse. Vahvaid lennukaid hüppeid põhjustavad vist ohakataimed. Kui kass satub olema samal ajal õues, kui jänks vabamalt jalutamas, pole ka veel päris maailma lõpp tulnud. Tundub, et kass kardab neid sama palju kui neil oleks põhjust kassi ees hirmu tunda. Ühel korral hakkas kassi taga ajama just Fazer, mitte vastupidi. Enamasti on õuemurul tegutsemiseks jänksid piiratud puidust kastikese abil, mille juhuslikult kõrvalhoonest leidsime. Päris vabalt jalutades on küülikutel tungiv soov piiluda hoonete alla ja sisse. Suvel ootasime tundide kaupa Teresa aida alt välja tulekut. Esmalt meelitasime söögiga – see aga õnnestus tal hambusse haarata ja tagasi varju pugeda. Toimis hoopis õuepuuriga vastassoost sõbra lähedusse toomine.

Küülikud saavad uue söögi vähemalt korra päevas. Lisaks värskele rohule on varutud heina ning kausikesse paneme jõusööda ja odrakruupide segu. Fazerile vist meeldib kausiga rohkem mängida kui sealset sisu nautida. Teresal on aga alati jõusööt kõhtu läinud. Enamasti on oma toidu valmistamisest üle ka peotäis porgandikoori – ja mis seal salata – vahel ajendab porgandiküpsiseid valmistama just soov küülikutele maitsvaid koori viia. Õuelt on jänkside toidulauale jõudnud ka paju- ja õunapuuoksi, mis peaks hammaste tervisele kasulik olema. Taimede liikide osas tundus, et erinevad ristikud on lemmikud. Paraku aga kirjutatakse foorumites ja nt Diana Mägi väljaandes “Praktiline abi küülikukasvatajatele”, et punast ristikut peaks vältima, sest võib ohtlikult palju gaase tekitada. Talvisel perioodil on soovitatud pakkuda soolakivi lakkumiseks – proovime ära. Kui hommikusöögil on röstsaiaviil jäänud rösterisse seisma, ei lähe seegi kompostihunnikusse, vaid ikka rõõmsatele küülikutele. Ka kapsalehti on nad saanud, kui oma lapse toitmisega kohanemisel esialgu vanarahva tarkuse järgi kapsalehekompresse sai kasutatud. Ise neid teisele ringile toiduks omale ei teeks, aga küülikutele sobis ilusti.

Joogivett võivad küülikud üsna ohtralt limpsida. Fazerile saime klaasist joogipudeli. Müüja soovitas seda, sest närilistel võib juhtuda, et plastikut tekib isu katki näksida. Igas lemmikloomapoes aga pole klaaspudeleid ja nii sai Teresa plastikust veepudeli. Ta küll ise ei kahjustanud seda, ent korgi juurest on hakanud see materjali pehmuse tõttu siiski läbi laskma. Fazeri klaaspudel aga purunes sootuks, sest mahapotsatamise järel jäid sellest vaid killud järele. Tundub, et konservikarbimõõtu topsikesed on kõige lollikindlam variant, kui need kinnitada nii, et jänks neid kergelt ümber ajada ei saa.

Küülikute puuri all on heina transportimiseks suur kauss, kust paraku kord lõpnud hiire leidsin, kes anuma põhjast toitu otsima oli läinud. Et kauss ikka jänkutoidu tarbeks jääks ja kass ise oma otsiks, on see nüüd alati kummuli uue päeva ootel.

Korra nädalas, enamasti oma saunapäeval, vahetame puuri allapanu ära, et pabulanurk liiga mustaks ei läheks. Sõnniku viime peenardele, lootuses, et taimed saavad siis omale vajalikku. Igapäevaste toimingute juurde kuulub kontroll, ega karvadesse tuharatel pabulaid kinni jäänud pole ja need saab sealt vajadusel eemaldada.

Et küülikute tõstmisel poleks ohtu liialt haiget saada, tuleb nende küüsi aeg-ajalt kärpida. On räägitud, et inimestel on oma beebide küünte lõikamine keeruline või võimatu. Nüüd tundub beebi küünte lõikus imelihtne, sest küülikud nõuavad veel rohkem kannatlikkust ja neil pole uni nii sügav, et saaks magamise ajal askeldada. Veel üks sarnane sekkumist vajav mure küüliku- ja inimlastel on rähmased silmad. Lahenduski on sama – vee või kummeliteega puhastamise järel üleliigne kaob.

Veidi muret tekitas suvine erakordne palavus. Nii otsustasime panna lõunapoole avatud puurile otsese päikese kaitseks vana laudlina. Nüüd aga ootame talve ja vajadusel saavad küülikud pügamise järel kampsikud selga.

Jänksid on muhedad pehmed kaaslased, kelle pelk paitamine tekitab meeldiva sooja tunde. Tore oli nendega aega veeta ka oma põnni oodates.

Oleme tänulikud, et meil on jänksid, kelle pärast on iga päev ka õues askeldada vaja, sest nii märkab sealset ilu rohkem kui üksnes toas ja maja kallal nokitsedes.

P.S. Teame, et jänes küüliku kohta on kirjutada sama rumal nagu ahv inimese kohta, aga meie küülikud on rahul hellitava “jänksi”tiitliga.