Kuu aega nokkimist pisikeste asjade kallal ja katsetusi erinevate uute materjalidega. -mõrane aluskrohv, põranda kõver plaatimine ja seiklused erinevate materjalidega iseloomustavad viimast kuud.

Lagede ja seinte viimistlemiseks kasutasin Saviukumaja peenviimistluskrohvi. Peenviimistluskrohvil on kihi paksus 2-3 mm ja seda on võimalik toonida erinevalt. Algne plaan oligi valge krohv jätta originaalkujul ning mitte värvida. Kohe esimese kihi pealekandmisel tuli tunnistada möödalaskmist plaatimisseguga, mis sai aluskihina varem ettevalmistatud. Pind pidi jääma kare, kuid tõmbasin suure hooga selle liialt siledaks ning mõnes kohas ei tahtnud segu hästi haakuda. Lage krohvides oli märgatav krohvi kogus põrandal, aga seinas juba mõnusam. Esimest kihiti kandsin laia liibiga, et saaks võimalikult ühtlane pind, ent see ei olnud parim tulemus. Teise kihi juures kasutasin väikest 10 cm kellut ja surusin tugevalt segupinna siledaks. Nii said erinevad kihid omavahel korraliku nakke.

Möödalaskmistest oli esimese kihi puhul liiga vähene järelniisutus ning seina tulid praod. Materjali tootja soovitas juuli palavusega vajadusel kaks-kolm korda päevas kasta – ja nii nädal aega. Kolmandal-neljandal päeval hakkasid osades kohtades tekkima mullid ning krohv koorus lahti. Kogenumad viimistlejad on vahel sama mure otsa takerdunud. Põhjuseks liiga vähene surve või svammiga liigne niisutamine (pestes osa sideainest välja). Aeg, mil kummihõõrutiga viimistleda ja svammiga töötada, on puhtalt tunnetuse küsimus. Kohas, kus alustasin liiga märja svammiga, tekkisidki mullid, mis tuli pahtlilabidaga eemaldada ja uuesti krohvida.

Enamik vannitoast on kaetud plaadireaga ja vanniosas tahtsin materjali, mis annaks sileda pinna ja midagi huvitavat. Saviukumajast sain taaskord abi peenviimistluskrohviga, mida ise nimetavad oikolaktiks või stukoks. Võtsime ühe plaadi kaasa ning Moostes kohapeal sai tunnike katsetatud ja proovitud, et leida õige toon. See on klienditeeninduse kõrgeim tase 🙂 Võtsin 2,5 kg ja sellega oleks pidanud saama teha 5m², kuid sain lõpuks kogu seinaosa ühtlaselt kaetud. Vanninurgas kandsin peale kaks-kolm kihti, ülejäänud ruumis ühe. Niisutades oliiviõliseebiga, sain  vetthülgava sileda pinna.

Varasemad mullid parandasin ära, ent üleminekutega ei olnud rahul. Mõnes kohas olin hõõrutiga veel liiale läinud ja algne plaan, jätta lihtsalt krohv, läks sujuvalt  vastu taevast ja otsustasin värvida. Tartu Hea Maja Poest võtsin Saarema lubivärvi, proovimaks seda traditsioonilist meetodit. Ühe kihi kandsin peale ja rohkem ei taha seda kasutada. Traditsiooniline lubivärv on vedel kui vesi. Segasin seda korraks trelli kiiremal käigul ja hetkega oli põrand justkui vedela supiga kaetud. Kiire koristamine päästis, aga hea tulemuse saamiseks tuleb normaalse katvuse saavutamiseks kanda peale 5-6 kihti.

Pärast esimest kihti sai isu täis sellest katsetamisest. Vaatasin veel kord muud võimalused üle. Tavapoest lubivärve ei saa, ainult välisfasaadile Hansa Silicat ja see pole ka päris õige värv, mida siseruumi panna. Safran müüb AURORA lubivärve, mis on hea katvusega ning parajalt paksud. Olen neid kasutanud varasemalt ja midagi halba ei ole öelda, peale hinna. Seades sammud Moostesse, sain kotikese värve, mis tuli ise kokku segada. Hinna poolest on Saviukumaja lubivärv igati konkurentsis tavavärvidega ja mõnega võrreldes ka odavam. Liitri hind on 3-4 eurot, sõltuvalt sellest, kui palju ise vett lisada.

Värv on hea katvusega ja piisab kahest kihist pealekandmisest. Saarema lubivärvi puhul saab pinna niiskeks ja ei taju tööpiire, kuid katva värviga on töömaapiir selgemalt tajutav.