Justkui üks maja on teise sees ja tinglikult võib tehtut pidada karbi sulgemiseks. Seinad on ikkagi püsti, katus peal ja edasi tuleb asuda viimistlema.
Meie vannituba asub maja keskel omaette karbina, kuid siiski on olemas eraldi aken, et saaks vannis vaadata, kuidas metskitsed ringi jalutavad. Imelik võib tunduda, miks on sellised augud ukse ja akna vahel – osalt kiirustamise tõttu, teisalt sobiva idee puudumisel ladumise käigus. Kui silluseid paigaldasin, ei olnud täpselt selge, mis mõõdus teen ukse- ja aknalengid. Lähtusin olemasolevatest detailidest ja vigade paranduse tegin hiljem järele. Uks ja aken on vanad, mis saavad uue linaõlivärviviimistluse. Lengid meisterdasin ise ja ootan huviga, kui kiirelt peab tegema uued. Lengid voolisin välja täispuidust nagu vanasti, kuid paksust arvestades oleks olnud õigem liimimine.
Enne lae paigaldamist tasandasin seina ning tõmbasin hüdro peale, sest ilma laeta on mugavam seda tööd teha. Kasutan Ceresiti vannitoasüsteemi lähtudes põhimõttest, et kasuta ühe tootja süsteemi. Muidugi võib erinevaid asju kombineerida, kui hind on esmatähtis. Ühe tootja puhul on toodete koostoime katsetatud ja keegi asja läbi mõelnud. Näiteks vuugisegude puhul tuleb hoolega vaadata, kuhu see on mõeldud vastavalt keskkonnaklassile ehk kasutuskohale. Näiteks Miral on kolm eri süsteemi tulenevalt ruumi vajadusest. Paljudel tootjad ei paku aga midagi nt aurusaunadele ja basseinidele, kus valitsevad karmimad nõuded. Ceresiti vuugisegud sobivad ka karmimatesse tingimustesse. Sõltuvalt vajadusest ja kasutuskohast on olemas erilahendus, mida isegi Mira ei suuda pakkuda.
Aluspinnad käisin üle nakkedispersiooniga CT-17. CT-17 on tegelikult kõige soodsam nakkedispersioon ja peamiseks funktsiooniks on aluspinna imavuse vähendamine. Betoonpõranda esimeseks tasanduseks kasutasin CT-70, millega saab kaldeid anda ja kuni 5 cm kihti tasandada. Juhendmaterjalis oli selgelt kirjas, et kui aluspind on liiga imav, siis on oht õhumullide tekkimisele. See pidas paika. Seina tasanduseks sobis CT-29, millesse on lisatud fiiberkiud, mida oli ka pärast töö lõppu ilusti näha. Nii põranda kui seina tasandus on viimane koht sirge aluspinna saamiseks. Hiljem plaatimisseguga sirget pinda saada on võimalik, kuid see nõuab juba rohkem kannatust ja osavust. Tasandusele läks omakorda nakkedispersioon Kiilto Keragum, sest hüdro oli varem valmis ostetud. Siin tuli välja selgelt kahe tootja vaheline erinevus, näiteks Ceresit ei näe siin ette lisanaket.
Tootja arvestab Fibergumi kuluks kahes kihis põrandale 0,8 l/m2 ja seinal 0,6 l/m2. Esimese kihi kandsin pintsliga peale, mis tundus jube tüütu tegevus olevat. Teise kihi paigaldamiseks võtsin rulli ning määrisin isuga hüdrot, kuid ikka ei saanud sama kulu, nagu tootja oli ette näinud. Lisasin ka kolmanda kihi sinna, kus on nn niisketsoon (0,5 m laiem kohast, kus satub vesi), aga ikka läks vähem.
Vaatasin oma 40 kg hüdro massi ja mõtlesin, miks ma nii palju tellisin. Kogu see hunnik oli tegelikult terve maja peale arvestatud (vannituba, tehniline ruum, II WC ja köögis kraanikausi tagune), kuid hetkel ei jõua kõike ära kasutada. Teised ruumid valmivad alles siis, kui hüdro on juba hapuks läinud. Seega ei hakanud ma eraldi niiskustõkkega mässama ja tõmbasin kõik vannitoa seinad ühtlaselt üle.
Jälgisime erinevaid vannitoa lahendusi, mis võiks meeldida, jäi heas mõttes silma puidu kasutamine. Vaadates laiutavat laeauku pärast sügisest vahelae lammutamist, jäid alles üle vannitoa vanad laetalad ning madalamale paigaldasin butafoorsed laetalad – saaks ka ilma, aga puit on ilus 🙂 Samal kohal, kus on vahekorruse vahelaetalad, on paigaldatud ka puidust talad vannituppa (meeter madalamal). Sinna vahele panin metallkarkassi ning pääsesin ripplae ehitusest. Tegelikult tuleb vahelae talad tulevikus veel välja vahetada. Talade ettevalmistamine ja paikasobitamine võttis jube palju aega, kuid lõpptulemusega võib rahul olla.
Lae karkassiks on 16 mm mütsprofiil, mida niisama rippes oleks natuke vähe. Karkassisamm 400 mm oli piisav, kuid isegi meetrise silde juures oli asi natuke vedel. Tootja näeks siia ette riputid, kuid pole ju lage, kuhu riputada. Metallkarakassi keskele läks üks puidust pruss ning oli korras. Ruumi keskel oli kivisein ühes kohas nii madal, et servalinti ei saanud sinna kinnitada. Kui kips oli paigas, siis ääres olev servalint ei aidanud. Tuli ülevalt see eraldi ikka ära siduda ning vetrumine kadus. Kui keegi tuleb väitma, et servalinti pole vaja, siis see on lühike vale, mis toob õige pea samasse kohta prao.
Paar tundi naabrimehega pusimist ja saime kipsi lakke. Palkide vahel näeb see isegi ilusam kui alguses arvasin. Karbi võib lugeda valminuks, nüüd jääb teha puhtalt viimistlus. Milline saab olema lõpptulemus, seda veel ei tea. Looduskivi ning oikolakt pakuvad oma mustritega siin ilmselt palju avastamisrõõmu.
Kodusadam 