Ei, ma ei mõtle väljas kärkivat äikest, vaid tehnikat, mis aitas lühikese ajaga palju tööd ära teha. Kopaga sai tõmmatud sisse piirikraav, palgid jõudsid koju, vannitoa põrand on valatud ning muruniiduk müriseb igal nädalal.

Maikuus tuli vist ainult korra vihma ja sellest hoolimata kasvab rohi mühinal ja võiks vajadusel esimese silo valmis teha. Kuu keskel korraldasime kuuseistutamistalgud ja töö hõlbustamiseks palusime appi naaberpõllumehe kopa. Pikendasime piirikraavi, mis aitab ehk olemist märjal ajal kuivemana hoida. Justkui möödaminnes tõmbas kopp sisse ka kuuskede istutamiseks kraavi. Kui varem said maha pisikesed kuused, siis abilistega tõime koju vähemalt 100 suurt kuuske, mille pikkus varieerus põlvepikkusest kuni täismehe mõõduni välja. Korranädalasest kastmisest on kasu olnud ning kuusekasvud kosuvad jõudsalt. Tuult need kuused veel kinni ei pea, kuid psühholoogiliselt on tekkinud mingi hoovitunnetus.

Sel aastal vist palju rohkem puid ei istuta enam. Sel kevadel on maha saanud üle 200 kuuse, 30 männi, mõned kased ja 7 tamme. Augustis panime maha kuus tõrust võrsunud tamme, ent talv või kitsed tegid neile üks-null. Ämm tõi suuremad tammed asemele ning hetkel on nendega lootust. Viimane tamm tuli meile rendile või jääbki sinna, kus leidis oma koha. Sai osaletud III Kagu-Eesti tantsupeol ning ühe liigijuhi tamm otsis mulda ja võtsime ta enda juurde. Kui kits selle ära sööb, tuleb uut üritust oodata, aga tegelikult võrk peale panna. Mõnel hommikul on õunapuude vahel üks kits hakanud meil käima. Alguses tundub ilus teda jälgida, kuid siis tekib tahtmine tõtata õue ja vaadata, et tammesid ega mände ära nosiks. Lisaks on hommikusele trajektoorile meie hoov sattunud ühele jänesele, keda märkasime just sel nädalal, mil ka koduse jänksi tõime.

Palgikoorimise lõpp jäi sooja ilma ajale, kuid koort õnneks veel kinni ei tõmmanud. Kuu aega olnud massipiirangumärgid korjati mai esimeses pooles ära ning koju sai lubada ka raskemaid masinaid. Tundus küll lihtne töö need 11 palki koju vedada, aga ikka kulus kolm tundi selleks. Pigem tuleb nüüd leppida olukorraga, et tuleb ehitada katus neile  palkidele peale ja lasta aasta kuivada. Ei hakka palke ka lafetti lõikama, las kuivavad loomulikult. Nüüd peaks tegelema vundamendi korrastamise, mitte vannitoa ehitusega. Andes omale aru, siis sel aastal lihtsalt füüsiliselt ei jõua selle tööni. Pigem tuleb suve teises pooles võtta ette tööd, et elada uus talv natukene soojemates tingimustes üle. Palgiladustamisel lähtusin vanade meistrite soovitusest – poole meetri kõrgusele ja katus peale.

Vannitoas sai põrand lõpuks betooni valatud, niivõrd-kuivõrd üle kivide ja kändude. Õues oli korralik leitsak ning lõpus kippus betoon juba “hapuks” minema. Rihtisin ja lattisin, kuidas juhtus, käepäraste vahenditega, ja lainetus jäi ikka sisse. Tegelikult olin arvestanud, et üksi esimest korda tehes ei saa ideaalset pinda. Sellises olukorras on isevalguv põrandatasandussegu parim abimees. Ülejäänud maja pinda ise küll valada ei taha, selle töö eest tuleb odavam maksta lattijatele.

Tekib küsimus, kuidas on odavam. Esiteks on betooni valamiseks vaja täpsemat laserit, head latti, millega tõmmata, vibranuia jne ning kui neid kõike rentida ja pärast veel isevalguvaga möllata, jääb ikka miinusesse. Väikest pinda võib nikerdada, aga suuri pigem mitte.

Iganädalane müristamine on aga murutraktoriga. Kui kord nädalas seda nelja tundi ei kulutaks, oleks rohi varsti põlvini. Niitmata alal on hein juba rinnuni. Iga niitmisega läheb hoov siledamaks ning kivid lamedamaks 🙂 Varsti peab traktorile uued terad ostma mõeldes, kui palju kive ja metalli on selle lühikese ajaga niites üles leitud. Muruniiduki tera puhul on oht, et lisaks nürile terale on masinale surmav tasakaalust väljas olev tera. Töötamisel tekib teatud resonants, mis lõhub võlle ja ülekandeid. Niites on hea meenutada,  kui palju nägime vaeva erinevate vahenditega niites, kui eelmisel aastal tulime.

Vahepeal nikerdasin valmis ka küülikupuuri, mis on perenaisele sünnipäevakingituseks. Maja valmides hindas kingisaaja olukorda ja tõdes, et ühelgi teisel küülikul vist nii uhket puuri ei ole. Mis teha, ikkagi ehitaja, ja puur peab olema ka ilus, kus angoora küülik saaks ringi kalpsata. Kuna kummalegi ei tundu looma tappa olevat tegevus, mida ise ette võtta, siis küülikuvalik langes pigem angooradele, kes annavad villa. Seni kui maja sooja veel piisavalt ei pea, tuleb soojad sokid jalga panna.