Pühapäeval realiseerusid vana maja kaks kõige suuremat hirmu, mis iga kinnisvarakuulutust vaadates kuklas mõlkusid. Vohav seen ning suurt remonti nõudev vundament on kui õudusunenägu, millega ei viitsi keegi tegeleda. Kahjuks tuleb meie ilusas sadamakohas tegeleda suuremal ja vähemal määral nüüd mõlemaga.
Ilmselt sai ise natukene leitud seene tekkele kaasa aidatud – nädalapäevi tagasi oli siin nii suur sadu ja kõik oli vee all,
Sügisene vihm savisel pinnal
oli näha, kuidas seina vahelt oli vett sisse tulnud. Kuu alguses lappisime seda suurt auku ning kõike pehmet puitu välja ei kookinud, sest hakkas sadama. Mitu nädalat oli niiske konstruktsioon sademetele avatud, toas sai sooja sisse ning voilà – seenepidu.
Seenkahjustus vundamendis
Motivatsioon kukkus sinna samasse porri, kus saju ajal sai paterdatud. Kas tõesti tuli majavamm koju, sest suvi läbi sai mõisas sellega võideldud. Mõisa renoveerimisel oli vamm vallutanud terve esimese ja teise korruse vahelae ning mõned teised üksikud kolded seintel ja esimesel korrusel ka. Töömehed eemaldasid kogu puidu ning nähtavale tuli, kui ulatuslikult oli vamm laiali ajanud. Käsitsi sai võlvide pealt u 100 t liiva välja kühveldatud ning teostatud termiline ning keemiline tõrje u 400 m² ulatuses.
Majavamm on kõige kardetum majaseen oma kiire leviku, kasvamise ning võimega kuiva puitu nakatada. Nt temperatuuril 20 kraadi on mütseeli kasvukiirus kuni 2,25 mm ööpäevas, aastas võib seen võtta enda alla 4 meetrit põrandast. Majavammi eosed säilivad soodsatel tingimuste idanemisvõime kuni 20 aastat, kuid kasvuks on vaja püsivat puiduniiskust 20-30 %, mütseeli kasvades ulatub puiduniiskus 204 %ni. Kõige enam avastatakse majavammikahjustusi märtsist oktoobrini, eriti augustis. Tavaliselt on majavammi kahjustused levinud keldrites, esimese korruse põrandates ja seinte allosas, vaid erandlikult kõrgematel konstruktsioonidel.
Käed värisesid ja mõttes sai end kirutud vundamenti lahti lappides. Kivid tulid vundamendilt lahti sama kergelt kui kartulid põllult. Valkjas-kollakas ollus uitas kivide ning müürimördi vahel ning lõpuks oli vundamendis maapinnaga tasapinnaline auk. Oleks mürgi peale tõmmanud, aga polnud kuhu tõmmata, vundament pudenes näppude vahel laiali. Kahjuks on sedavõrd lagunenud vundamenti veel päris palju ning üha süveneb mõte, et palgi alla tuleb valada uus betoonist vöö. Õnneks oli kahjustuskolle väike ja väga värske, nagu oleks aimanud, et tuleb seda näppida.
,,Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasäästu I uuringu I erapi lõpparuannet” lugemisel saab ülevaate kahjustuste näidetest, mis uuringus kajastatud ja mõned on ka meie majal, seega ei midagi uut. Tõenäoliselt on tegemist majavammi lähisugulase mädiknahkise ehk väikse majavammiga. Puiduniiskus peab olema 30-37% ja see levib enamasti keldrites ning esimese korruse põranda alumistes detailidel. Eneselohutuseks areneb see seen oluliselt aeglasemalt ning põhjustab vähem kahjustusi. Kahjuks on palju teisi seeni, mis on ka majavammile väga sarnased välimuselt. Lõplikku tõde oleks võimalik selgitada alles laboris.
Mõisa juures on saanud kolleegidega seene üle palju mõelda ning on jõutud arusaamisele, et seent ei saa majast lõplikult välja, kui kõike välja ei lammuta, kuid tema elutegevust saab oluliselt piirata. Esmalt tuleb eemaldada kõik kahjustunud materjal (puit, kivi, täide jne) ning allesjäävad konstruktsioonid n-ö piinlikult puhastada. Sellele järgneb termiline ja keemiline töötlus. Kuid kõige olulisem on ehitustehniliste võtetega sama vea vältimine. Kindlasti tuleb likvideerida kahjustuse allikas (kodutalus negatiivse kaldega veelaud) ja uue materjali paigaldamisel vältida konstruktsiooni niiskumise võimalust. Kui puuduvad soodsamad elutingimused ei levi ka seen.
Kodusadam 