Kuu aega on möödunud kiirelt, nagu eilne päev. Veidi veel kodusaamise loost, ja pangalaenust, nagu  tänapäeval kombeks. Meie jõudsime Krediidipanga toel koju. Ent vahepeal oli ununenud Nordeale esitatud uus laenutaotlus juba väiksema kalkulatsiooniga, et mahuks lubatud protsendimäära. Nende vastus oli kõige üllatavam – laenutaotlust ei rahuldatud, kuna soetatav kinnisvara ei sobi tagatiseks ning ehitustööde kalkulatsioon oli ebamõistlikult väike. Seda kirja lugedes tekkis tunne, et ei saagi oma kodu ja sai kirjutatud korra veel Krediidipangale.

Laenuhaldur kirjutas, et komitee oli arutanud ja keeldumise põhjust ei näinud keegi, arutati üksnes protsendi üle. Väikesed kõikumised protsendi määramisel meid ei hirmutanud – peaasi, et keegi rahastaks koduostu. Lõpliku laenupakkumiseta palusime broneerida notariaja, sest omanikuga sõlmitud eellepingu tähtaeg hakkas ruttu lähenema. Kolm päeva möödus kiirelt – saime selle aja jooksul tutvuda ka laenupakkumise ning muude tingimustega. Üllatusena tulid mõned nõuded panga poolt. Esmalt, laen väljastatakse kahes osas – esialgu müügisumma ja renoveerimisraha tuleb siis, kui on väljastatud ehitusteatis. Teine uus teadmine oli see, et lisaks notaritasude täies mahus maksmisele on ka kehtivad kindlustuspoliisid mõlemale tagatisele laenu väljamakse tingimuseks.

Notarisse läksime viiekesi ning mõndade volitustega. Meeldiv oli näha, et notaris käis kõik digiajastule kohaselt. Leping oli ettevalmistatud ja seda tutvustati kõigile osapooltele tahvelarvutites. Kogu leping sai üle vaadatud ja notar tegi kohe mõne minutiga muudatused. Allkirjad sai alla ning kahekuuline laenuralli ning koduost sai lõpule viidud. Pärast notarit võtsime niidumasinad kaasa ja läksime rinnuni ulatuvast heinast kodu otsima.

Juulikuu jooksul jõudsime kinnistu ära niita (neli päeva tööd), niidetut riisuda, sisse kolida, natuke lammutada ning koostada renoveerimisprojekti. Kohe alguses saime aru, et nii suures talus ei juhtu ise midagi ja kõik võtab aega. Kui mõelda mingi töö peale, tuleb korrutada ajaline kulu kohe kahe või neljaga. Lisaks sai tunda, kuidas pärast palgapäeva saab kontole üks-null teha, kui midagi ehitada. Tallihoones oli kunagi olnud veesüsteem, aga sulatatud torude süsteem ei toimi tänapäeval. Soetasime uue hüdrofori, boileri ning hunniku veevidinaid. Kaks õhtut pusimist ning saime endale jooksva vee, pesumasinatoite ja sooja vanni kasutamise võimaluse.

Elu on juba nagu päris ning koduelanikke on kolm. Kaanestaariks on blogil kiisu nimega Nitram, sõpradele Niti. Külalisi on käinud mitmeid, aga uksed on valla ja ootame sindki. Kodu lähedal oleme täheldanud mitmeid metsaasukaid, kes aeg-ajalt hoovil patseerivad. Silma on hakanud kitsed, nugis, sookured, toonekured, pääsukesed, põldpüüd ja jänesed, kes jooksevad igal hommikul koduteel autoga võidu.

Teha ja avastada on siin palju ning kui viie aastaga saab majale renoveerimistiir peale tehtud, on hästi. Sõprade ja sugulaste kogemus näitab pigem seda, et tasub arvestada kümne aastaga. Kodusadama blogiga hoiame kursis toimuvate muutustega. Loodame, et meie kogemustest ja jagatud teabest on ehk kellelgi kasu. Kui endalgi plaan mõni sarnane maja korda teha siis on hea teada, mida teised teinud ja teada saanud 😉