Ajutises peatuspaigas Taevaskoja kandis vaatasime avatud silmadega ka lähikonnas ringi. Alustuseks sõitsime kanuuga mööda Ahja jõge ja kaldal jäigi silma kõigile tingimustele vastav talu. Kinnisturaamatu tasulise teenuse kaudu, kus on näha omanik ja muu vajalik info, leidsime koha valdaja, kelleks on metsa- ning põllumaid haldav ettevõte. Saatsime neile pakkumise, küsisime mitu korda, aga nemad ikka ei müü – pigem las lagunevad põlistalu hooned edasi.

Kevadel läbisime tuhandeid kilomeetreid kruusateid, tegime Maaametis n-ö kaardiluuret, uurisime raamatuallikaid ja vestelesime kohalikega, aga tulemuseks ei olnud esialgu midagi.

Kõik sõbrad, tuttavad ja kolleegid olid teadlikud, kui väga soovime leida oma kodu. Aeg-ajalt saadeti ikka mõni kinnisvaraportaali pakkumine, mida olime juba näinud mõni tund pärast seda, kui see võrgus ilmus. Kui ühte ja sama kuulutust soovitavad erinevad inimesed, kas siis peaks ikka vaatama minema? Tegelikult käisime juba talvel Seda Kodutalu vaatamas. Toona tundus see üsna kõle, lage ning hind liiga kallis. Meid hirmutasid põldudevaheline külmadele avatud lagedus ja haiglasussi-siniseks võõbatud massiivsed kuurid. Esmalt tundus, et loomakasvatuseks renoveeritud hooned võiksid paremini sobida neile, kes kohe loomadele elupaika pakuvad. Meie aga oleme veel ametialaselt sedavõrd kontorirotid, et ei võta esialgu palju neljajalgseid sõpru. Üks hiirepüüdja Ilves on alustuseks piisav seltsiline.

Kevadega koos tuli hinnasula ning meiski äratati taas huvi Selle Kodutalu vastu. Meie sõnumitesse, ühte ja teise veebikasti, jõudsid juba tuttava Selle Kodutalu kuulutused. Kui juba mitmelt poolt ja usaldusväärsetelt ja headelt sõpradelt tõuge anti, läksime uuesti vaatama. See Kodutalu on rajatud 18. sajandi alguses. Tänaseni on säilinud seitse hoonet, millest vanim aastast 1870.

Kuidas saada kinnitust, et see on See Õige Kodutalu?