Talu rajati 18. saj algupoolel. Talu juurest külateele mineva tee paremal poolel, külateest 30 m on vana ohvrikoht ja kivikalme, kus enamik kive on laiali veetud. Kalmest mõni meeter põhja pool, kus praegu kasvab pihlakas, olnud veel 19. sajandi lõpul iidne ohrvitamm. Talu sissesõidu juures olev tamm olevat olnud kunagise külatee ääres, lehtpuusalus, kus tammesid oli rohkelt. Praegune sissesõidutee rajati ilmselt esimese vabariigi ajal ja külavahetee Nõukogude ajal. Toonane teerada lookles risti üle põllu ja läks edasi mööda luhta Rooma taluni.

1868. a ostsid talu päriseks Jaan Otsing (1849-1909) ja Fritz Pintson (1839-1919), kes rajasid ilmselt enamiku tänaseni säilinud hoonetest. Talumaja ehitasid vennad koos ning jagasid maja pooleks (seepärast hoones ka kaks sissepääsu), taluköök oli ühiskasutuses. Vanim hoone peaks olema saun (enne 1870) elumaja vahemikus 1870-1880, viljakuivati ait 1877 (uksel märge).

Davet (12.12.1870-02.1950) tuli 20. saj alguses vallavalitsusse tööle ning soetas ka talu (1912 valla elanikuks). Aastal 1910 on rajatud ait-kelder (koos jääkeldriga), millest keskmine aida osa on toodud kusaltki mujalt (palkidel näha nummerdus) Daveti ajal. Davet oli pikalt vallas vallavalituses tegev, lisaks suurele talule asutas 12.03.1936 majandusühistu ning tõi siiakanti esimese Fordi traktori, oli põllumees, ühiskonnategelane ja kauaaegne omavalitsuse liige. Märtsis 1949 küüditati Davet abikaasaga Siberisse, lapsi ei küüditatud. Seal suri Davet veebruaris 1950 Kormilovka rajoonis Omski oblastis. Abikaasa Maria naasis Siberist 1958. a. Talumaad võeti käest ning liideti kolhoosiga, talumajja asus elama kaheksa perekonda.

Talu hooned ostis kolhoosilt tagasi Daveti lapselaps Linda (27.04.30-13.04.15) 1963. aastal, kes oli vahepeal abiellunud Aleksandriga (Viljandimaalt). Tänu teisele perekonnanimele sai võimalikuks talu soetamine.